Seosetud mõttekatked, peamiselt ego teemal
Inimese võime mõista seda, mis on, on piiratud. Kellegi "teadmised" taanduvad sellele, mida inimesele meeldib uskuda. Kui keegi usub jumalat, siis on küsimus rohkem selles, m i k s ta usub. Tõestada ei saa ei jumala olemasolu ega ka vastupidist. Hinnangutest olen loetud allikate põhjal koostanud ka eraldi kokkuvõtte.
Meelte kaudu tajume maailma fragmentaalselt, vaid väikest (murd-)osa tegelikkusest, mistõttu me ei taju tegelikkust nii nagu see on. Me lihtsalt püüame hinnata ja arvata midagi kõige kohta, mida näeme, kuuleme ja tunneme. Igal ühel oleks hea tunnistada, et kõikide hinnangute ja "järelduste" sisu on tegelikult millegi subjektiivsetel alustel uskumine, mitte teadmine.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Wayne Dyer, Abraham Maslowi (vajaduste püramiidi mudeli autor) õpilane, on andnud mõistele "ego" tabava seletuse – eksiarvamus iseendast.
Oleme oma alateadvusse kogunud komplekti arvamusi iseendast, osad nendest enda antud hinnangud, osad teiste. Kogu meie mõtlemine käib läbi selle "baasarvamuse" – meie uskumised on ego poolt mõjutatud. Me usume seda, mis tundub andvat "tuge" meie arvamusele iseendast ning mõistame hukka selle, mis seda "õõnestab". Ego-"mäng" on enamallt jaolt alateadlik. Need, kelle mõtlemises domineerib ego, on alati tundlikud teiste arvamuse suhtes. Tänu sellele seosele on nad tegelikult ka "teiste arvamuse", moe jms abil kergemini kontrollitavad.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui suudame seda mängu mõtlemises (IQ) ja alateadlikus otsusprotsessis märgata, läbi näha, siis avaneb meil võimalus egol mitte lasta enda üle domineerida ning näeme asju selgemalt. See omakorda nõrgendab eeldusi "automaatsete" reaktsioonide kujunemiseks ning loob võimaluse hakata asju tajuma nende seostes, mitte hinnata subjektiivselt vaid üksikdetaile.
Hindamine toimib alati mingil skaalal – hea-halb, ilus-kole jne, kusjuures ilu või kole on alati vaataja silmades – tema väljakujunenud skaalal. On hea ja vabastav teada, et selle skaala me kujundame elu jooksul ise. See skaala pole aga mingi absoluutne mõõtkava vaid siiski meie enda isiku keskne ning ei peegelda niivõrd välismaailma, kui seda, kus meie ise "vaimses ruumis" (vaimsel arenguetapil) hinnangu andmise hetkel asume.
Duaalselt (hinnates) mõtlev inimene on alati egotsentriline ja neurootiline, vähemalt sisemiselt. Iga mõttekäiguga jõuab ta (alateadliku) võrdluseni, kas vaadeldav olukord või keegi isik ohustab tema arvamust iseendast või mitte. Sellest võrdlustulemusest lähtuvalt usutakse midagi olevat "õige" või "vale" ja vastavalt ka reageeritakse.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Oma tegelikku arvamust, mis on pea alati vähem või rohkem isekas, ei luba "viisakus" või hirm väga sageli teistele näidata ja nii on sellise inimese käitumine paratamatult kahepalgeline. Tegelikult on viisakus sisulises mõttes alati kahepalgelisus. See, kuidas keegi kellessegi suhtub, on ilma "reegleid" järgimatagi äratuntav – kehakeele, miimika, hääletooni jm vahendusel. Kui inimene hoolib teistest, siis teised tajuvad seda. Ka ilma standardsete rituaalsete viisakuse-signaalide saatmiseta.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui inimene ei ole oma eluga rahul, võiks ta proovida mõelda teisiti kui ta seni on seda teinud, sest iga "probleem" on tegelikult hinnang, milleni on viinud mingi eelmine hinnang ja seejärel ehk ka "vastav" tegevus. On palju inimesi, kes ei ole oma eluga rahul, kuid siiski ei muuda oma mõtteharjumusi ega tegevusi, lootes millelegi või kellelegi välisele, mis saabub kunagi ja "teeb mind õnnelikuks".
Millegipärast arvatakse, et õnne leitakse, või keegi (teine) toob selle meie ellu. Kahjuks nii ei juhtu, sest õnn on meeleseisund (mitte emotsioon), millesse jõuab inimene enamasti enesearengu tulemusena ja see ei juhtu ise, juhuslikult, vaid on teadlik protsess. Ei tasu väga tõsiselt võtta sõna "elukogemus". Aeg ja vanus ise ei õpeta midagi. Võib elada 90 aastaseks ja teha kogu aeg samu vigu ning komistada samade harjumuste ja väärarvamuste otsa, kuid võib saada teadlikumaks ka juba teismelise-eas. Paljud meist ei arene 15-aastase meelelaadist enam edasi, juurde tuleb vaid rolle, käibetõdesid, "õigeid" hinnanguid ja muud teesklust. See, et keegi on saanud kõrghariduse ja omandanud palju fakte, ei tähenda et ta oleks veel tark inimene. Tark ehk erialaselt, kuid meie õnne eelduseks on sisemine tarkus, taipamine. Mitte koolis õpitud sõnades väljendatud vormid ja struktuurid. Rahvapärane väljendki ülteb, et "ülikool matsi ei riku".
Arenemise eelduseks on "otsija" meelelaad, kuid seda ei saa endale ise, ega saa ka keegi teine (ega tohikski) peale sundida. Looduse "mõõdupuu" ei ole hea-halb, ilus-kole, kasulik-ebavajalik... vaid loomulik- ebaloomulik. Distsipliiin on alati vägivaldne kord ning tekitab pingeid. Loomulik ja "efektiivne" areng toimib läbi sisemise motivatsiooni. Iga tulemus on pikemas vaates alati parem kui tegija armastab sooritatavat tegevust. Seetõttu on kasulik lastel tegeleda erinevate asjadega, näha inspireerivaid eeskujusid, et endas oma tulevikusuuna valikud kergemini ära tunda.
Otsima hakkab inimene siis kui tal on autentne sisemine huvi lahendada raskusi või midagi senisest efektiivsemalt teha. Mõnikord alustatakse otsinguid ka siis kui tekib motivatsioon "saada paremaks", et seeläbi teha oma elu "paremaks". Viimane on küll isekas ja abstraktne põhjus, kuid võib alguses siiski edasi viia, kuna uusi asju leides võib tekkida huvi edasi uurida.
Tihti tõukab inimese otsima olukord, kust väljapääsu justkui ei paista. Sisemine kriisiseisund. Samuti väga levinud viis leida motivatsiooni enesearenguks on soov midagi "suuremat" ette võtta ja seda hästi teha - sel juhul muutub sõltumata alast tähtsaks isiksuse üldine arengutase ja sellest tulenev efektiivsus – see paneb otsima seoseid ja tekitab huvi tajuda protsesse laiemalt. Sportlane võib palju trenni tehes omada häid füüsilisi eeldusi, kuid ta ei ole võimeline tippsoorituseks suurvõistlustel kui tema vaim on paanikas ja muretseb selle pärast, kas ta ikka on teiste arvates "kõva mees" või ei ole. Ta põleb läbi. Andrus Värnik!
Huvi tekkimist silmale nähtamatute (tegelikult enamus protsessidest, mis meid mõjutavad) kuid siiski reaalselt eksisteerivate seoste vastu soodustab palju ka huvi looduse vastu. Tutvudes teaduse poolt avastatud universaalsete seostega või lihtsalt loodust jälgide, hakkame tajuma kui suur ime tegelikult kõik on.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Paljud tunnevad, et midagi tuleks endas muuta, et elu "paremaks" läheks. Siiski ei tehta tavaliselt muutumiseks midagi. Suitsetajad, kellest tegelikult 80% tahaks oma harjumusest vabaneda, on siin heaks näiteks.
Paljudel on väärarusaam, et enese muutmine tähendaks justkui mingit rasket tööd. Nagu koolis, kus midagi vastu tahtmist tuupima peaks. Kahjuks ei aimata, et enesearendus toob tegelikult läbi uute seoste avastamise ellu palju avarust, rõõmu ja optimismi.
Arengu takistuseks on pinnapealsus, kiirtoitumise stiil mõtlemises – kõike tahetakse kiiresti, parem kui kohe. Pinnapealsuse põhjus on keskendumisvõime nõrkus, mille põhjused on taas sisseharjunud mõtteviisis.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Sõnaline väljendus on tihti täis abstraktsioone, millel ei ole ühest tähendust.
Suurema osa seostest mõtleme alateadlikult saadud infole ise juurde – interpreteerime kuuldut / loetut, laseme saadaval info märkamatult läbi ego prisma käia ning seejärel suhtume oma järeldusse kui vaieldamatusse fakti. Üks tavalisemaid mittemõistmise põhjusi on asjaolu, mida iseloomustan järgneva näitega.
Käin igal aastal kuni lahe jäätumiseni meres ujumas. Üks naine küsis minu käest, et miks ma ennast piinan. Ta ilmselt kujutas ette iseennast talvel merre minemas, siis arvas, mis tunne tal oleks, ja siis arvas, et minul peaks justkui sama tunne olema. Sellist "isiklikku" loogikat oleks tark vältida. Mitte keegi peale minu enda, ja nende, kes ka sama asja suhtes k o g e m u s e on saanud, e i s a a teada, mis tunne see on.
Kinnitan kõigile, kes võiksid arvata, et pean talisuplust enda "saavutuseks", et see ei ole seda. Sellega saaks hakkama e r a n d i t u l t igaüks. Kes tahab proovida, siis lihtne on hirmust üle saada nii, et alustad juulis, ja käid iga päev. Nii tegin minagi, tahtsin lihtsalt näha kaua siis saab käia. Märkamatult oligi kevad käes. Kui mina, kunagine maailma tshempion külmakartmises, sain seda teha, saab ka iga teine, kui tahab.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui esitame küsimusi, ei ole need ühese vastuse andmiseks ja olukorra selgitamiseks tavaliselt piisavalt korrektselt defineeritud. Katkend filmi Phenomenon käsikirjast ... Tänapäeval kohtame palju inimesi, kes tahavad välja paista asjalike ja efektiivsete inimestena (silmatorkavalt palju on neid juhtide hulgas). Et tõesti olla "asjalik" ja efektiivne, peab tajuma asju seostes, samas oskama hinnata ka iga detaili mõju, paraku aga kuuleme juhtide suust tihti väljendit "ärme praegu detaili lähe...". See fraas võib tähendada koosolekul kellegi teemasse tagasitoomise katset, kuid paraku on tihti tegemist pealiskaudse suhtumisega. Kui tööl arvestab mugav juht sellega, et küll alluvad kuidagi olukorrast "läbi närivad" ja "detailiküsimused" ära lahendavad, ilma et MINA peaksin sinna süvenema, siis oma isiklikus elus paraku nii teha ei saa. Liigne üldistamine (hinnangute kogum) võib viia väga suurte vastuoludeni nende hinnangute enda vahel, ja tekitab peas segadust, mis ei soodusta meeleseisundit, kus keegi saab olla "praktiline" ja efektiivne.
Kõnel on suur sotsiaalne tähtsus. Tore on teist inimest tunnetada läbi vestluse, midagi jagada... Kuid sõna/kõne on siiski vaid tehnoloogia, mille abil tõlgitakse pidevalt muutuvat ja mitte kunagi täpselt korduvat tegelikkust antud hetke igale meist erinevalt mõistetavateks sümboliteks. Sõnad ja hinnangud ei lase meil tajuda ennast, teisi... ja kogu loodust tervikuna, mida UNiversum endast tegelikult kujutab. Me oleme ühe suure protsessi, mille nimi on Universum, "sümptomid" , nagu väljendus omal ajal Alan Watts. Nii nagu õunad on õunapuu sümptomid.
Vaimset tarkust (arusaamisvõimet seostest - taipamist) ei saa arendada mõtlemisega – kuid selleks on olemas tehnikad, nagu meditatsioon – nii nagu komponeerimist ei saa õppida klaverimängutehnika harjutamisega. Mulle tundub, et sõnaga saab selgitada peamiselt seda, et sõnaga kõike selgitada ei saa. Esmapilgul tundub üllatav, kuid ometi näitab sellest arusaamine kätte huvitava teeotsa. Kirjeldatud seose läbitunnetamine toob kaasa üllatavalt suure vabanemise paljust "kaasaveetavast" (hinnangute-) taagast ja avab meie vaimu uute kogemuste vastuvõtmisele. Sellest räägib ka budismi Kaheksaosalise Õilsa Tee esimene aste - "Täiuslik Nägemus".
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Ükski kategooriline väide ei ole kunagi täielikult õige, sest ta on üldistus. Iga üldistus sisaldab endas ebatäpsusi või valet. Mida laiem üldistus, seda rohkem valet. Kõige suuremad valeüldistused algavad näiteks nii – "Kõik naised on ..."; "Kõik mehed on ... ", "Kõik hiinlased on ... " jne.
Kui ma näiteks lähtuksin hinngust "kõik itaallased on....", kas saan ma siis olla suheldes "efektiivne", isegi adekvaatne, kohtudes konkreetse itaallasega? Hinnangud on vaid hinnangud, ja hinnang on alati vähem või rohkem üldistus, mis omakorda on alati mingis osas väga vale. Kas praktiline ja efektiivne tohiks omale lubada lähtumist sellisest "reaalsusest", milles on nii palju ebatäpsusi tegelikkusega võrreldes ?
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Õnn on seisund, kulgemine, mitte tulemus. "Ei ole teed õnne juurde, õnn ise ongi tee" (kahjuks ei meenu, kes seda ütles). Kahjuks ei saa väga paljud inimesed kunagi teada, mis on õnn, armastus.... vaid joostakse elu aeg armumiste oravarattas. Armumine aetakse enamasti samuti segamini armastusega... või siis peetakse armumist armastuse "esimeseks faasiks". Räägitakse "armuvalust", seostades seda mõistega armastus. Armastus ei saa aga mitte kunagi kellelegi haiget teha. Kui keegi saab "valu" osaliseks, siis on tegemist olnud ikka armumisega, mille olemuse on teadlased ja psühholoogid hästi välja toonud - see on (valdavalt ainult) seksuaalsel atraktiivsusel põhinev kehekeemia, mille alateadlik mõtteline väljend on "mina tahan teda endale ".... ja kui keemia lõpeb, siis on halvasti, sest "ma ei saanud teda endale "; midagi, millega ma olin arvestanud, võeti minult ära! Armuvalu tekib ka alati ainult mahajäetud poolel, mitte sellel, kellel esimesena kehakeemia järgi andis... viimasel on ehk pisut ebamugav, või piinab teda süütunne, mitte aga "armuvalu".
Õnn ei ole emotsioon, nagu tihti arvatakse. Õnn on meeleseiund, milles inimene tunneb rahu ja kõikehaaravat rõõmu, ilma mingi konkreetse erilise põhjuseta. Kujutlege, et olete just käinud saunas, olete rammestunud, mõtete tormlemine peas on rahunenud ja seejärel jalutate mereranda päikeseloojangut jälgima. Ei ole hinnanguid, on rahu, ilu, rõõm - ilma mingi konkreetse kogemuseta. Ttunne, mida võib inimene sellisel hetkel tunda on midagi sarnast, kuid dimensioonides "kitsam".
Emotsioon saab olla rõõm, kuid rõõm on alati hinnangu "hea" tulemus, ja selline "õnn" kulub alati suhteliselt ruttu ära ning asendub vastupidise emotsiooniga - rõõm uuest autost kaob paari nädalaga - inimene harjub uue olukorraga, ja tekivad uued tahtmised, mis nüüd jälle rahutust tekitavad ja eelmise "õnne" kustutavad. Selline suhtumine avaldab oma mõju ka suhetes, mida pealiskaudne inimene pidevalt "värskendab" iga teatud aja tagant - Eesti keskmine abielu kestab 4 aastat (2006). Lahendus oleks töötada oma ego äratundmise nimel. Kui oma ego on endale arusaadavaks muutunud, siis on palju kergem mõista ka teisi, sest meie kõigi alateadvuses toimib samasugune "protsessor". Siis on ka kerge ära tunda seda inimest, kellega oled vaimselt ühel lainel - see on suhte/pikaajallise sõpruse otsustav aspekt. On öeldud, et armastus ei ole see, kui te vaatate teineteisele otsa (see on armumine), vaid see, kui te vaatate samas suunas.
Minu eelnevast ei pea arvama, et need toredad ja põnevad tunded, mida tunnevad armunud, oleksid armastuse puhul välistatud. Pigem vastupidi, kuid kõik on sügavam avaram, mitte nii ajutine ja pinnapealne. Nagu paljud autorid on kirjutanud, on armastuse baastunne tegelikult sõprus - teineteise mõistmine, lugupidamine, hoolimine teisest inimesest. Teineteise mõistmine sõltub palju maailmavaatest, sest oma otsused ja reaktsioonid elab inimene välja ikka oma alateadlikest baasoletustest lähtuvalt.
Beebina oleme me igal hetkel loomulikul viisil õnnelikud. Kui ei ole uni, kõht tühi või kakk püksis, on naeratus huulil. Õnn on inimese loomulik seisund. Seetõttu on täiskasvanud inimest, kes kogu aeg püüab olla tõsise jaburasjaliku näoga, raske tõsiselt võtta - selline inimene ei käitu autentselt, vaid näitleb (mõtleb, kuidas oleks õige või kasulik "olla").
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Nõustun nendega, kes arvavad et õigete küsimuste leidmine on tähtsam kui vastuste teadasaamine. Juba Sokrates ütles, et õige küsimus on pool vastust. Meie mõistmise piire nihutab rohkem see, kuidas me oskame küsida, mitte see, milliseid vastuseid me saame. Ühe küsimuse püstitamine toob kohe kaasa järgmise, mistõttu meie arusaamise piiride avardumise seisukohalt eelnevale küsimusele vastuse leidmine ongi vähem tähtis ülesanne kui leida uusi küsimusi.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui kuulete kedagi alustamas oma lauset sõnadega "Ma ju ütlesin sulle, et ...", siis on kohe selge, et tegemist on neurootikuga. Inimesega, kelle tähelepanu on lahenduse leidmise asemel oma õiguse nõudmisel, sest õiguse saamine annaks parema enesetunde ja kataks korraks hinges valitseva tühjuse. Nii püütakse tihti teisi süütunde tekitamisega oma kontrolli alla saada, vahel ka mõnda oma eksimust õigustadada.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Teiste heakskiit. Asi, mida enamus meist kasvõi alateadlikult ootab. Kas see on üldse olemas? Kas on olemas mingi "teiste inimeste üksmeelne arvamus", millest mina peaksin oma tegemistes lähtuma?
Esiteks on igaühel OMA arvamus, ja kõik need "omad" arvamused on vähem või rohkem erinevad. Teiseks, ei ole kellegi arvamus tõde, vaid ikkagi ainult arvamus (hinnang).
Hinnang annab infot eelkõige hinnangu andja enese kohta. Kuna hinnang sõltub vaatepunktist siis saab selle järgi teada, kus "vaatleja" sel hetkel oma vaimsess arengus asub. Hinnangute vähest seost tegelikkusega kirjeldab hästi kunagine juhtum, kus Charlie Chaplin võttis ise varjatult osa ühest Charlie Chaplini jäljendajate võistlusest ja tuli kolmandaks :).
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Shakespeare on öelnud, et maailm on suur näitelava, kus meil kõigil on oma roll.
See inspireeriv metafoor tekitas minus soovi seda parafraseerida:
Maailm on nagu üks suur televisioon - väike osa inimesi teeb tööd, mis neile meeldib ja saavad hästi makstud. Teine osa vaatab ning maksab selle kinni, olles ise hõives tööga, mis neile eriti või üldse ei meeldi. Igaühe tulevik taandub küsimusele, kas ta tahab olla vaataja või tegija. Paraku kipub meist enamus olema enam-jaolt tarbijad, mitte tegijad.
Mida sa palju teed, seda sa hästi oskad. See sõnastus annab minu meelest palju paremini edasi seose, mida tavaliselt väljendatakse fraasiga "harjutamine teeb meistriks". Seega, kes tahab saada heaks vaatajaks, vaadaku, kes tahab saada tegijaks, tehku. Kogemus on kiireim õppimisviis.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tegelikkuses on naissoo ja meessoo erinevused (genoom) kaduvväikesed ja "erinevustele" viitamisega püüab inimene tavaliselt kas midagi omakasupüüdlikku väita/saavutada või oma ebaõnnestumisi õigustada.
Lapsed jäljendavad täiskasvanuid ja piiravad nende eeskujul alateadlikult oma mõtlemist selliselt, et see hakkab vähehaaval vastama ühiskonnas juurdunud soo-( ja ka muudele) -rollidele. Nii funktsioneerides "garanteerib" iga põlvkond üha uute ja uute kahepalgeliste ühiskonnaliikmete reprodutseerimise ning seisab vastu arengule. Iga järgmise põlvkonna liikmete enamus on ikka ja jälle õnnetu ja ei ela oma elu, vaid teeb nii nagu teised (enamus). Kahepalgelisuse teine pool avaldub oma sisepingetest vallandunud viha suunamises nende vihkamisele, kes julgevad oma teed käia, erineda.
Kui milleski eksitakse, siis põhjustab see hirmu uue ebaõnnestumise ees. Kui aga eksitakse kõik koos, siis tundub see turvalisem. Kui kõik eksivad, siis jääb mulje, et tegelikult ei eksinudki keegi.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
"Oma tee käimine" ei tähenda teiste ignoreerimist ega ärakasutamist. Selgitamaks seda, mis on õige, ei oleks vaja autoriteete, seadusi, politseid, kohtuid ega juriste-parasiite. "Iga olend Universumis teab, mis on õige", väidab filmi K-Pax peategelane, "mees teisest galaktikast".
Seadused luuakse alati kellegi huvides ja nende täitmist kontrollitakse samuti kellegi huvides... nii ülesehitatud ühiskond demonstreerib oma kahepalgelisust sellisel viisil täiesti varjamatult.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Haridussüsteem toimib võimuvahendina - nii realiseerib vanem põlvkond oma võimu (võimu ihkab vaid alaväärsustundega inimene) nooremate üle. Värsked ja uued ideed ju alati ohustavad oma aja võimuautoriteetide positsioone, (ka hariduses) mistõttu noored suunatakse läbi kindla konveieriliini, et neist kujundada "ühiskonnakõlbulikud" indiviidid. Inimesed, kes teavad fakte ja reegleid ning kuulavad enamasti sõna. Väljenduse "ühiskonnakõlbulik" leidsin muide ühe haridusministeeriumi ametniku artiklist, kus ta seda tõsimeeli ja häbe(ne)matult kasutas. Küüniline mõttekäik - ema sünnitab ühiskonnakõlbatu olendi, kes on inimeseks saamise kandidaat. Ühiskond organiseerib selle isendi ümbertegemise, justkui loodus oleks midagi valesti teinud. Lapsed tunnevad selle suhtumise ära ja on loomulik, et vähem või rohkem iga põlvkond mässab eelmise vastu.
Lapsi ja noori sunnitakse õppima faktiteadmisi ja skeeme, kuid sügavamate seoste taipamise oskust ei arendata. Ei õpetata "elama", "õnnelik olema", mida sügavama mõistmiseta ei saa teha . Tegelikult ei oleks läänelikus ühiskonnas ka eriti palju selliseid õpetajaid võtta, kes üldse oskaksid lapsi sellisel viisil juhendada - nad ise on sama ühiskonna mõttelaadi produktid ja ühtlasi ohvrid.
Põhjus on eelmises põlvkonnas. Ka nemad ei teadnud, kuidas saada õnnelikuks. Iga järgmine põlvkond vastandub eelmisele. Iroonilisel moel on muutmise võimalus just ohvritel – lastel/noortel, kes end ise julgelt arendades saaksid teadlikumaks kui nende vanemad, suudaksid oma vanematele nende ebatealikud teod andestada ning kasvataksid ise üles uue, vaimselt vaba põlvkonna, kes julgeks ise mõelda ja ei omaks nii palju hirme.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Eetika kohta tekkinud võrdluspilt minu ajusagarates (minu hinnang :) on siin lehel.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kes lööb minu südant? Kes on minu keha?
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kõik algab inimese meelest. See ei ole tänapäeva läänelikus ühiskonnas kellelgi tasakaalus. Meie meeleseisund on tänu duaalsele mõtteviisile pidevalt ärev ja neurootiline – "Mul ei ole nii palju kui tahaksin"!. "Mul ei ole nii toredat naist/meest kui tahaksin, ja üldse on kõik mehed/naised sead"; "Kõik on pahasti", "Mul ei vea" ... vähemalt mitte nii palju kui tahaks. Kõik väline tundub meie elu määravat ja me ei võta ise vastutust ja võimalust oma elu kvaliteedi eest. Põhjust ei ole ka süümepiinu tunda, sest kõik tunduvad nii tegevat, ja kui kõik koos eksivad, siis ei eksi ju keegi :).
Oleme õnne maanteelt täielikult paksu metsa eksinud ja ei leia teed välja. Me ei saa aru, et eesmärkide asemel peaksime võtma elus suunad. Ükski eesmärk ei täitu kunagi täpselt sellisel viisil nagu oleksime soovinud ja kui oleme oma eesmärkide küljes kinni, ei märka me ilusat enda ümber, vaid seda, mis meid veel oma eesmärgist lahutab.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Laiendan oma eelmises lõigus pakutud "metsa eksimise" metafoori.
Kui inimene on metsas eksinud, ja seda märkab, siis saab tema loomulikuks sooviks metsast välja saada. Metsa ta ei jää, sest tal on kompass kaasas, kuid välja saamise elamused võivad olla erinevad.
Meeleseisundist tulenevalt saab meie mõtteviis taolises olukorras olla kahesugune – me kas võtame eesmärgi või suuna.
Neurootik võtab eesmärgi – "Tahan metsast välja saada. Normaalne on olukord alles siis kui ma olen metsast väljas. Praegu on kõik halvasti ! ".
Avaramalt asju tajuv inimene vaatab kompassi, valib õige suuna, ning hakkab astuma. Pealtnäha oleks nagu sama valik? Aga ei ole.
Neurootik on kinni oma eesmärgis. Ka elus on eesmärgid tihti pedantsete sekundite ja dollaritega seotud ning kui esialgsest eesmärgist (või tähtajast) ollakse kõrvale kaldunud, on tavaline reaktsioon stress – "asjad on halvasti". Kui neurootik on kompassiga ilmakaare määranud, hakkab ta liikuma "eesmärgi" poole. Iga ettejääv kraav, auk, küngas, tiheda võraga puu või ämblikuvõrk on justkui vaenlane sellel teel. Jõuad mõned sammud edasi, kui jälle on ees mingi vastik takistus, mis eesmärgini jõudmist takistab. Neurootik näeb peamiselt halba, Kõik metsas kasvavad puud ja põõsad ning kogu maastik üheskoos on tema vaenlane. Sellisel viisil läbitud tee metsaservani jõudmiseks on väga raske ja kurnav. Kahju kui elatakse kogu oma elu sellisel viisil.
Avarama vaatega inimene teeb pealtnäha sama asja. Määrab kompassil suuna ja hakkab liikuma. Kuid tema elamuste kvaliteet teel olles on hoopis erinev. Ta kulgeb, ja ei võrdle oma positsiooni pidevalt eesmärgiga, tal jääb aega vaadelda kauneid puid ja taimi, ta märkab linde ja ehk ka mõnda metslooma, puude vahelt paistvat kaunist taevast, värske õhk tundub mõnus hingata... Keskendudes hetkele, tajub ta, kui targalt asjad metsas omal "organiseeritud anarhiale" sarnaneval viisil tegelikult korraldatud on. Lõpuks, metsast välja saades, on uus põhjus rõõmustamiseks – kõik on hästi.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Üks vana zen'i (zen'i peetakse taoismi ja budismi lapseks; lihtsustatult võib zen'i all mõista Jaapani budismi) jutustus räägib sellest, kuidas ühelt õpetajalt küsiti, mis on zen. "See on see, kui näljane sööb, väsinud magab ...", vastas ta. Seepeale imestati, et kas see pole mitte samasugune elu, nagu me kõik elame? Vastus oli eitav. Kui me oleme väsinud, siis me ei lähe magama – me leiame 10 asja, mida veel peaks, võiks või tahaks teha. Kui meil on näljatunne, siis me ei pühendu söömisele, vaid vahime samal ajal telekat, mõtleme oma päevaunesid või lobiseme teistega.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tehes pealtnäha sarnaseid või isegi samu asju, võivad kaks inimest elada täiesti erinevat elu. Muide, lugege siit ühte huvitavat teaduslikku uurimust budistidest. Neurootik keskendub tulevikule, spirituaalne, avaramalt mõtlev inimene aga olevikule. "Enne virgumist lõhu puid, kanna vett ... pärast virgumist lõhu puid, kanna vett" – nii ütleb üks budistlik vanasõna.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Meeleseisund määrab ära meie elukvaliteedi, sealhulgas tervise. Dr. Deepak Chopra on öelnud, et "kasvaja on biokeemiliste protsesside tulemus, mida põhjustavad mõtted". Senikaua kui mõtlemine on suunatud vastandumisele teistega, maailmaga, väljendub see suhtumine ka inimese keha rakutasandil. Kõik on kõigega seotud.
Meeleseisundit ei saa muuta mõtlemise või tahtejõuga, isekal eesmärgil "tahan, et mu elu oleks parem", kuna tõeline taipamine ei ole pingutuse või mõne range distsipliini rakendamise tulemus.
Meeleseisund vastab meie nägemusele maailmast, põhineb sellel. Selles kontekstis esindab väljend "Loll saab kirikus ka peksa" täiesti korrektset seost taipamise ja elukvaliteedi vahel. Toodud väljendit võiks minu meelest ka täiesti vabalt interpreteerida nii, et "rumal inimene ei ole võimeline õnnelik olema". Olla õnnelik, on oskus. Mitte koolitarkus.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Iga inimene on unikaalne kõigepealt inimesena ... KUI ta käitub AUTENTSEL, loomulikul viisil. Neurootikud ei ole autentsed ning nende mõttelaad on äravahetamiseni sarnane, vaid detailid on erinevad. Kui eelmainitud seost ei eksisteeriks, siis oleks iga inimese reaktsioon ennustamatu ja psühholoogidel ilmselt tööd ei oleks. Vähe on psühholooge, kes ise sügavamaid seoseid tunnetavad, nad opereerivad ikka sarnaste case'ide najal, sest neurootiku käiutmine on enamasti ennustatav. Ja manipuleeritav.
Igal ühel meist on selles elus oma tee. Kui käitume teisi jäljendades, siis meie sisemine unikaalsus ei avane. Tasub meeles pidada, et astudes teiste karjaliikmete jälgedes, tuleb meil astuda selle sisse, mida nemad teele maha jätavad.
Me kõik sooviksime, kuid ei oska, lõpetada peas segadust, kus soovid ja vajadused on pidevas vastuolus. Senikaua, kui kestab duaalne mõtlemine (hindamine), sisevõitlus, ei ole me rahul ei teiste ega iseendaga.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Lahendusi neile probleemidele tasub otsida. Kaugelt polegi vaja otsida, sest kõik vastused on meie endi sees olemas. Arendame oma nägemust sellest, mis on, mitte ainult oma arvamusi selle kohta, mida me oma aistingutega näeme, kuuleme jne. Mõtteviis saab muutuda siis kui muutub meeleseisund. Einstein: "Probleemi ei saa lahendada samas mõtteraamistikus, milles see on tekkinud". Akadeemiline haridus siin ei aita – "ülikool matsi ei riku!"
Peale selle, mis on näha, on veel rohkem seda, mida ei ole näha. Armastus - kas me saame seda näha, oskaksime seda kirjeldada teise planeedi elanikule, kes teab näiteks ainult vihakamist? Seda, mida ei ole näha, ei ole võimalik haarata intellektuaalse analüüsiga, meile harjumuspärase lahterdava, vastandava ja hindava mõtteviisiga, ometi on just sellel mittenähtaval osal määrav osa meie elus. Kunagi on Gunnar Aarma (ja mitmed teisedki autorid) pakkunud, et nähtavat osa maailmast on vaid 5%.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Olen aru saanud, et ma ei pea olema n.ö. "hea inimene". Oma teed leida aitab kui olla lihtsalt inimene - autentne. Tõeline autentsus toob kaasa ka eetilisuse, hoolivuse teiste elusolendite ja looduse, kogu universumi suhtes. Tuleks endaks jääda, vaatamata kõigele, mis toimub sinu ümber. See on tegelikult üllatavalt lihtne kui mõista, et teiste inimeste arvamused ei ole tõde, vaid nende poolt genereeritud intellektuaalsed (ego) mõttekonstruktsioonid - hinnangud– subjektiivsed tuletused reaalsusest. Hinnangud näitavad ainult seda, kuhu arvaja ise oma arengus jõudnud on, mitte ei anan objektiivset pilti hinnatavast.
Autentne enesekindlus saab tulla vaid sellest, mida inimene ise tunneb, võrdlemata ennast teistega. Teadmine "ma saan alati hakkama", mis põhineb kogemusel... millegi tegemisest ning "hakkamasaamisest" saadud tajumusel.
Pigem võiks antud kontekstis rääkida enesekindluse asemel eneseusust, sest enese-"kindlus" on tavaliselt ainult väline mask, teesklus ja enesepettus, mis ei põhine mõistmisel vaid ego soovil näida (enda ja teiste ees) tugevam või parem.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
"Olla hea", ideaalses mõistes, tähendab minu jaoks eetiliselt täiuslike mõtete mõtlemist ja vastavate tegude tegemist. Olen nõus nendega, kes leiavad, et inimese vaimne kasv avaldub tema eetikatasemes. Iga inimene mõtleb selle tasandi mõtteid ja teeb selle tasandi tegusid, millele ta oma vaimse arenguga jõudnud on. Inimese eetikatasemest räägivad selgeimat keelt tema teod, vahel ka (õigel ajal) tegemata jäetud teod. See, mida inimene räägib, ei oma tihti suurt seost sellega, kes see inimene tegelikult on ... õigemini k u s ta oma vaimses arengus on.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -