Intellekt, hinnangute andja – ego ori
Intellekt - ladina keeles inter ja legere; millegi vahel valima, erinevusi märkama/tajuma.
Sõna algtähenduses sisalduv viitab hästi sellele, mida me intellekti abil teha saame - erinevusi märgata. Sõna ei olnud mõeldud asendama sõnu "taipamine" või "arusaamine". Intellektuaalsus on meie võime märgata erinevusi, mida oma meeltega suudame tajuda... ja tuleks rõhutada, et a i n u l t seda, mida meie 5 meelt meile "vahendavad".
Erinevus, mis meie ego (mõtlemise, võrdlemise) seisukohalt tundub meile ebameeldiv, kahjulik või ohtlik, tekitab meis ka sellele mõttele vastava emotsiooni.
Emotsioonid on mõtete tagajärg. Emotsioon on tegelikult kehakeemia. Me teame, mida emotsioonid meie kehaga saavad teha... eufooriast kuni haigusteni.
Mõtteid saame me valida, seega ka emotsioone. Seega, kui meil on stress, siis oleme mõelnud neurootilisi mõtteid. Olla stressis – see on valik. Valida ei saa kõike, mis meid ümbritsevas keskkonnas juhtub, küll saame aga valida, kuidas me sellele reageerima - kas negatiivselt, paaniliselt, või lahendusele orienteeritult.
Esmapilgul võib väide "stress on valik" tunduda kuidagi "ebaõiglane". Me ei saa ju kõike oma ellus määrata (vt eelmine lõik). Paraku jääb meile märkamata, et stressi on põhjustanud meie algne reageerimisviis, mis on aja jooksul kujunenud automaatseks alateadlikuks reaktsiooniks ning kerkib iga kord sarnases olukorras jälle esile justkui "iseenesest". Abiks on keskendumine olevikule, oma praegustele valikutele, siis saab mõttel (hinnangul) sabast kinni ja ta ei tee nii palju laastamistööd, me ei lase tal enda üle domineerida, lihtsalt jälgime teda kui mõnda võõrast inimest möödumas...
Kõrge IQ-ga inimene ei ole tingimata tark. Enamus kõrge IQ-ga inimesi ei ole targad. Tarkus algab inimese meeleseisundist, mis on määratud tema aremguhetkel olevast maailmavaatest – suhtumisest maailma ja endasse.
Kuidas meie intellektuaalsus toimibb?
Me näeme midagi, või kuuleme kedagi midagi ütlevat. Meie aju käivitab alateadlikult kohe mälus (kõvakettal) otsingu ja aktiveerib kuulduga seost omavate "võtmesõnadega" seotud info (vt. ka metafoori). Leitud mõte käib tihti veel ka läbi ego teadliku "tsensuuri" ja lastakse seejärel kuuldavale, või võetakse selle põhjal midagi ette. Selline mõte on surnud mõte, sest ta ei põhine vahetul tajul sellest, mis on praegu, vaid kunagistel mälestustel ja emotsioonidel (tollaste hinnangute tulemus) - minevikul, asjadel, mida ei ole (enam) olemas.
Kui tahame asju näha selgemalt, tuleks neid vaadata suuremas pildis ning pääseda hinnangute andmise vajaduse lõksust.