Hinnangud

Hinnang on just see, mis ta on – h i n n a n g. Kellegi mõtted kellegi peas. Enamasti ei vasta hinnang tõele.

Erinevatel inimestel on erinevad "arvamused" (nii armastatakse oma hinnanguid nimetada). Näeme, et sama asja kohta on need kõik vähem või rohkem erinevad. Kui kellegi hinnang on meile oluline, millist neist peaksime me siis tõsiselt võtma?

Levinud arvamus on, et "igalühel peab ikka oma arvamus olema". Arvaja ajab segamini teadmise ja hinnangu. Ta isegi ei mõtle sellele, MIKS tal see hinnang iga asja kohta üldse peaks olemas olema.

Arvamus on hinnang, mitte teadmine. Isegi teaduse puhul saame rääkida vaid hinnangutest. Nietche on öelnud, et füüsika ei ole teadus, mis räägib meile sellest, kuidas asjad on, vaid interpreteerib seda, mis tegelikult on. Me arvame, sest me ei tea. Üritame anda hinnangu ja sellega oma teadmiste lünga täita.

Selline protsess toimub harjumusliku mõtteviisi osana üsna "automaatselt". Tavaliselt, kui meie eksimus tuleb ilmsiks, siis me õigustame (isegi enda ees) seda – "see mõte (ja seeläbi ka emotsioon) tuli mulle automaatselt, ma ei saanud sinna midagi teha". Saaks teha, aga selleks tuleks mõtteviisi muuta - loobuda maailma tükeldamisest hindamise teel ning vaadata asju koosmõjus.

Kasutades terminit "hinnang", oleks oluline eristada spetsialisti konkreetset ja konstruktiivset kriitikat mingi kindla objekti või nähtuse kohta ja emotsionaalset, n.ö. tavainimese "kriitikat". Esimene võib anda professionaalseid hinnanguid (kuigi ka sel juhul pole objektiivsus garanteeritud) oma õpitud valdkonna kohta, teisel juhul on tegemist äärmiselt subjektiivsete meeldivuse või mittemeeldivuse emotsioonidele põhinevate hinnangutega. Need ei põhine mõistmisel vaid ego soovil saada meelehead ja tõrjuda "rünnakuid". Tegelikult on iga lause, milles sisaldub omadussõna, hinnang, sellesse tuleks tõele vastavuse seisukohalt suhtuda alati ettevaatusega.

Meie kõrvad kuulevad helisid alates 20 kHz-ist kuni 20 000 kHz-ni. Ega ometi keegi ei arva, et sellest vahemikust erineva võnkesagedusega helisid ei ole olemas? Analoogiline võrdlus kehtib ka teiste meelte kohta. Me märkame tegelikult vaid kaduvväikest osa reaalsusest ning sedagi tajume intellekti (mis on egole allutatud) poolt moonutatuna. Deepak Chopra on toonud välja, et me märkame igas sekundi jooksul tegelikkuses toimuvatest muutustest ainult umbes ühe miljardiku. Kas pole seda natuke vähe selleks, et tõdesid intellekti abil avastada?

Kas tõesti keegi usub, et tema hinnang võiks pretendeerida tõele? Isegi teadlased "panevad mööda" – paradigmade muutused on läbi teaduse ajaloo kogu aeg aset leidnud. Kui meenutada sajadnitetaguseid "teaduslikke seisukohti, võib see muigama ajada, kuid tänapäeva teadust (samuti enda ning teiste tänaseid hinnanguid) me võtame millegipärast tõsiselt, nagu oleks nad igavesed ja lõplikud tõed.